Sünnitusjärgne depressioon: tunnused, põhjused ja abi

Ootus, et lapse sünd toob rõõmu, on nii tugev, et kui rõõmu ei tule, muutub see ise omaette koormaks. Paljud kirjeldavad, et kõige raskem ei olnud mitte kurbus, vaid süütunne selle kurbuse pärast. Ümberringi õnnitletakse, ja seest on tühjus, hirm või tuimus.

Sünnitusjärgne depressioon puudutab hinnanguliselt umbes iga kaheksandat sünnitanut. See ei ole haruldane, see ei ole märk halvast vanemast ja see ei ole midagi, mille eest sa vastutad. See on ravitav haigus.

Tasub kohe öelda ka üks asi, mis paljudel üle huulte ei tule: mõtted, mis tunduvad kohutavad, on selle seisundi puhul tavalised. Tunne, et sa ei suuda, kahetsus, tunne et laps oleks kellegi teisega paremas kohas. Nende olemasolu ei tähenda, et sa oleksid lapsele ohtlik. Need tähendavad, et sa vajad abi.

Beebibluus ja sünnitusjärgne depressioon ei ole sama asi

Esimestel päevadel pärast sünnitust kogeb enamik sünnitanuid meeleolukõikumisi, nutuhoogusid, ärrituvust ja ülitundlikkust. Seda nimetatakse beebibluusiks. See algab tavaliselt teisel või kolmandal päeval, on seotud hormonaalse muutuse ja unepuudusega ning taandub iseenesest umbes kahe nädalaga. See ei vaja ravi.

Sünnitusjärgne depressioon on püsivam. See võib alata kohe pärast sünnitust või ka mitu kuud hiljem, kestab kauem kui kaks nädalat ja ei taandu iseenesest. Erinevus ei ole niivõrd tunde tugevuses, kuivõrd kestuses ja selles, kas seisund paraneb või mitte.

Lihtne mõõdupuu: kui kaks nädalat on möödas ja olukord ei ole paranenud, või kui see on halvenenud, tasub sellest kellelegi rääkida.

Tunnused

• Püsiv alanenud meeleolu, tühjus või tuimus, mis ei taandu, kui laps magab või kui saad puhata.
• Raskus tunda sidet lapsega. See on üks kõige valusamaid ja kõige harvem välja öeldud sümptomeid. See ei tähenda, et sa ei armasta oma last.
• Ülekaalukas süütunne ja tunne, et oled halb vanem või et keegi teine teeks seda paremini.
• Ärevus ja pidev muretsemine lapse pärast, korduv kontrollimine, kas ta hingab, hirmutavad kujutluspildid õnnetustest.
• Ärrituvus ja viha, sageli suunatud partnerile, mis lisab omakorda süütunnet.
• Uni ei taastu ka siis, kui võimalus on. Sa oled surmväsinud, aga ei suuda magada, kui laps magab.
• Söögiisu muutused ja huvi kadumine kõige vastu, mis varem korda läks.
• Eemaldumine inimestest, kutsete ärajätmine, telefonile mittevastamine.

Miks see tekib

Sünnitusjärgne depressioon ei teki sellest, et sa ei tahtnud last piisavalt või ei olnud piisavalt valmis. See tekib mitme teguri kokkulangemisel korraga.

• Hormonaalne muutus. Sünnitusjärgne östrogeeni ja progesterooni järsk langus on üks kiiremaid hormonaalseid muutusi inimese elus.
• Unepuudus. Katkendlik uni mõjutab meeleolu otseselt ja mõõdetavalt. Vastsündinuga vanem elab kuid ilma katkematu unetsüklita.
• Varasem depressioon või ärevus. Kõige tugevam üksik riskitegur.
• Raske sünnitus või ootamatu kulg. Erakorraline keisrilõige, komplikatsioonid või vastsündinu haiglaravi.
• Toe puudumine. Üksi hakkama saamine, partneri puudumine või pere kaugus.
• Imetamise raskused, mis paljude jaoks toovad kaasa tugeva ebaõnnestumise tunde.
• Identiteedi muutus. Vaikselt alahinnatud tegur. Elu, töö, keha ja suhted muutuvad korraga ja tagasiteed ei ole.

Tasub teada, et sünnitusjärgset depressiooni võivad kogeda ka isad ja mitte-sünnitanud vanemad. Seda esineb hinnanguliselt igal kümnendal isal ja see jääb peaaegu alati märkamata, sest keegi ei küsi.

Mis aitab

Abi otsimine

Eestis on esimene loomulik kontakt ämmaemand, perearst või lastearst. Sünnitusjärgses jälgimises kasutatakse sageli Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaalat, mis on lühike küsimustik. See ei anna diagnoosi, kuid avab vestluse.

Kui esimene inimene, kellele räägid, ei võta seda tõsiselt, räägi kellelegi teisele. See juhtub, ja see ei tähenda, et sinu olukord ei oleks päris.

Teraapia ja ravimid

Kognitiiv-käitumuslik teraapia ja interpersonaalne teraapia on sünnitusjärgse depressiooni puhul tõenduspõhised. Vajadusel kasutatakse antidepressante ja osa neist sobib kasutamiseks ka imetamise ajal. See otsus tuleb teha arstiga, mitte internetis, kuid imetamine ise ei ole ravi takistus.

Mis igapäevaselt aitab

• Uni enne kõike muud. Kui keegi pakub abi, palu, et ta hoiaks last, kuni sa magad. Mitte et ta koristaks.
• Üks väljaskäik päevas. Ka viisteist minutit päevavalguses mõjub.
• Räägi ühele inimesele ausalt. Mitte üldsõnaliselt, vaid nii, nagu tegelikult on.
• Alanda lati kõrgust ilma häbita. Laps vajab toitu, puhtust ja süli. Kõik muu on praegu valikuline.
• Ära võrdle end sellega, mida näed sotsiaalmeedias. See ei ole võrdlus, see on valik.

Millal otsida abi kohe

Otsi abi kohe, kui sul on mõtteid endale või lapsele haiget teha, kui tunned, et ei suuda lapse eest hoolitseda, või kui koged segasust, ebatavalisi mõtteid või asju, mida teised ei näe. Viimane võib viidata sünnitusjärgsele psühhoosile, mis on harv, kuid nõuab kohest arstiabi.

Eestis on ööpäevaringne hingehoiutelefon 116 123 ja hädaabinumber 112. Nende mõtete olemasolu ei tähenda, et sinult laps ära võetakse. See tähendab, et sa vajad ravi, ja ravi on olemas.

Depressiooni laiema pildi leiad artiklist depressiooni sümptomid ja kogu teema ülevaate depressiooni teemalehelt. Eestikeelset teavet pakub ka Peaasi.ee.

Korduma kippuvad küsimused sünnitusjärgse depressiooni kohta

Kui kaua sünnitusjärgne depressioon kestab?

Ilma ravita võib see kesta mitu kuud või kauem. Raviga hakkab enamik inimesi paranemist märkama mõne nädala kuni paari kuu jooksul. Beebibluus, mis on eraldi nähtus, taandub iseenesest umbes kahe nädalaga.

Millal sünnitusjärgne depressioon algab?

Kõige sagedamini esimese kolme kuu jooksul pärast sünnitust, kuid see võib alata ka hiljem, kuni aasta jooksul. Hiline algus jääb sagedamini märkamata, sest sünnitusjärgne jälgimine on selleks ajaks lõppenud.

Kuidas sünnitusjärgset depressiooni ravitakse?

Esmavalik on psühhoteraapia, eelkõige kognitiiv-käitumuslik ja interpersonaalne teraapia, mille tõendus selle seisundi puhul on hea. Vajadusel lisatakse antidepressandid. Ravi juurde kuulub ka une kaitsmine ja praktilise toe korraldamine, mis ei ole pehme soovitus vaid ravi osa, sest katkendlik uni hoiab sümptomeid üleval.

Kas antidepressante saab imetamise ajal võtta?

Osa antidepressante sobib kasutamiseks imetamise ajal ja neid määratakse regulaarselt. Otsuse teeb arst, kes kaalub ravi kasu ja riske sinu konkreetses olukorras. Imetamine ise ei ole põhjus ravist loobuda.

Kas sünnitusjärgse depressiooni jaoks on olemas test?

Sünnitusjärgses jälgimises kasutatakse sageli Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaalat, mis on lühike enesehindamise küsimustik. See ei anna diagnoosi, vaid aitab vestlust alustada ja annab ämmaemandale või arstile konkreetse lähtepunkti. Kui täidad selle ise, võta tulemus visiidile kaasa.

Millal pöörduda psühholoogi poole?

Kui olukord ei ole kahe nädalaga paranenud või on halvenenud, tasub sellest rääkida ämmaemanda, perearsti või lastearstiga, kes saab suunata edasi. Sa ei pea ootama, kuni olukord muutub talumatuks, ja sa ei pea tõestama, et see on piisavalt tõsine. Kui esimene inimene, kellele räägid, ei võta seda tõsiselt, räägi kellelegi teisele.

Kas isadel võib olla sünnitusjärgne depressioon?

Jah. Sünnitusjärgset depressiooni esineb hinnanguliselt igal kümnendal isal ja see jääb sageli märkamata, sest jälgimine keskendub sünnitanule. Tunnused on sarnased, kuid avalduvad sagedamini ärrituvuse, töösse põgenemise ja eemaldumisena.

Kas sünnitusjärgne depressioon mõjutab last?

Ravimata pikaajaline depressioon võib mõjutada vanema ja lapse vahelist suhtlust, mistõttu abi otsimine on ka lapse huvides. Ravi korral see mõju taandub. Kõige olulisem sõnum on lihtne: abi otsimine on hea vanemluse osa, mitte selle vastand.