Enamik ärevushäireid on seotud millegi konkreetsega. Sotsiaalärevuse puhul on selleks teiste hinnang, foobia puhul kindel objekt, paanikahäire puhul hirm järgmise hoo ees.
Generaliseerunud ärevushäire, mida nimetatakse ka üldistunud ärevushäireks, ei käitu nii. Siin ei ole ühte teemat. Mure algab lapse koolist, liigub sealt oma tervisele, sealt tööle, sealt rahale, sealt tagasi lapse juurde. Kui üks mure laheneb, võtab teine kohe selle koha üle. Just see teeb seisundi kurnavaks ja seletab, miks lohutus harva aitab: probleem ei ole ükski konkreetne mure, vaid muretsemine ise.
Paljud selle häirega inimesed ei ole end kunagi ärevaks pidanud. Nad peavad end vastutustundlikuks, ettenägelikuks või lihtsalt selliseks, kes hoolib. Sageli on nad seda olnud terve elu.
Kuidas generaliseerunud ärevushäiret ära tunda
Kliiniliselt räägitakse sellest siis, kui liigne ja raskesti kontrollitav muretsemine on kestnud vähemalt kuus kuud, esineb enamikul päevadest ja puudutab mitut eluvaldkonda. Sellega käib tavaliselt kaasas mitu järgmistest tunnustest.
- Rahutus või pinges olek, tunne, et ei saa maha rahuneda ega lõdvestuda.
- Kiire väsimine, sest pidev valvelolek kulutab energiat märkamatult.
- Keskendumisraskus, mõtte kadumine keset lauset või lehekülge.
- Ärrituvus, mida märkavad tihti lähedased enne sind ennast.
- Lihaspinge, eriti kaelas, õlgades ja lõualuus, sageli koos peavaluga.
- Unehäired, kõige sagedamini raskus uinuda, sest mõtted käivad ringiratast.
Kaks asja aitavad seisundit tavalisest muretsemisest eristada. Esiteks kontrollimatus: sa tead, et see mure ei ole proportsioonis, ja ikkagi ei saa seda peatada. Teiseks laius: mured vahetuvad, aga muretsemine ise ei lõpe.
Miks muretsemine end üleval hoiab
Kõige raskem osa on see, et muretsemine tundub kasulik. See on põhjus, miks inimesed sellest ei loobu, isegi kui see neid kurnab.
Muretsemise taga on tavaliselt vaikiv usk, et ettenägemine kaitseb. Kui ma mõtlen kõik halvad võimalused läbi, ei taba miski mind ootamatult. Kui ma piisavalt muretsen, ei lähe asjad valesti. Kui ma lõpetan muretsemise, siis ma justkui lasen olukorral käest.
Selle usu tugevus tuleb sellest, et enamik asju, mille pärast muretsetakse, ei juhtu. Aju teeb sellest vale järelduse: muretsemine töötas. Tegelikult ei juhtunud need asjad niikuinii, kuid muretsemine saab iga kord kinnituse, mida ta ei ole ära teeninud.
Teine mehhanism on vältimine mõtte tasandil. Muretsemine on suures osas sõnaline ja abstraktne. Kui sa muretsed selle üle, kas lähedasel on midagi tõsist viga, hoiab see abstraktne mõtteringlus tegelikult eemal kohutava pildi ja tunde, mis sellega kaasneks. Nii toimib muretsemine varjatud vältimisena, mis annab hetkelist leevendust ja hoiab probleemi alles.
Kui mõtted käivad õhtuti ringiratast, aitab sageli nende sõnadesse panemine. Vaata, kuidas Aichologist saab olla selleks rahulikuks ruumiks.
Kellel see tekib ja miks
Generaliseerunud ärevushäire on üks levinumaid ärevushäireid ja seda esineb naistel sagedamini kui meestel. See algab sageli järkjärgult, mistõttu paljud ei oska öelda, millal see algas.
Ühte põhjust ei ole. Rolli mängivad pärilik kalduvus, varajased kogemused, kus maailm tundus ettearvamatu või ebaturvaline, pikaajaline stress ja isiksuse jooned, näiteks kõrge vastutustunne ja ebakindluse halb talumine. Viimane on eriti oluline: paljud generaliseerunud ärevushäirega inimesed ei karda niivõrd halba tulemust, kuivõrd teadmatust ennast.
Tasub teada, et sarnase pildi võivad anda ka kilpnäärme ületalitlus, aneemia ja mõned ravimid, mistõttu perearsti juures on mõistlik need üle vaadata.
Mis aitab
Teraapia
Kognitiiv-käitumuslik teraapia on ka selle häire puhul kõige paremini uuritud lähenemine. Töö keskendub tavaliselt kolmele asjale: muretsemise kohta käivate uskumuste kontrollimine, ebakindluse talumise harjutamine ja muretsemisele reageerimise muutmine. Ebakindluse talumine on siin sageli see, mis toob suurima muutuse, sest just selle vältimine hoiab muretsemist käigus.
Ravimid
Vajadusel kasutatakse antidepressante, sageli koos teraapiaga. Nende toime tuleb aeglaselt, tavaliselt kahe kuni nelja nädalaga. Rohkem sellest räägib artikkel ärevushäire ravi.
Igapäevased võtted
- Muretsemisaeg. Lepi endaga kokku kindel viisteist minutit päevas, mil sa lased muredel olla. Kui mure tuleb muul ajal, märgid selle üles ja lükkad sellesse aknasse. Enamik muresid on selleks ajaks kaotanud oma tungivuse.
- Eralda lahendatav lahendamatust. Kui mure puudutab asja, mida saad mõjutada, tee üks konkreetne samm. Kui ei saa, on muretsemine ainult kordamine ilma tulemuseta.
- Piira kinnituse otsimist. Korduv guugeldamine, üle kontrollimine ja lähedastelt küsimine, kas kõik on kindlasti korras, annab hetkelist leevendust ja tugevdab mustrit.
- Liiguta keha. Lihaspinge on selle häire püsivamaid osi ja regulaarne liikumine mõjub sellele otse.
- Kaitse und. Unepuudus tõstab muretsemise taset järgmisel päeval mõõdetavalt.
Millal pöörduda arsti poole
Tasub pöörduda perearsti poole, kui muretsemine on kestnud kuid, kui see segab und, tööd või suhteid, kui oled hakanud selle tõttu asju vältima või kui kasutad rahunemiseks alkoholi. Kui muretsemisega on kaasnenud pikaajaline meeleolulangus või lootusetuse tunne, on see samuti selge põhjus abi otsida.
Kui sul on mõtteid endale haiget teha, otsi abi kohe. Eestis on ööpäevaringne hingehoiutelefon 116 123 ja hädaabinumber 112.
Sümptomite laiema pildi leiad artiklist ärevushäire sümptomid ja kogu teema ülevaate ärevuse teemalehelt. Eestikeelset teavet pakub ka Peaasi.ee.
Korduma kippuvad küsimused generaliseerunud ärevushäire kohta
Mis vahe on generaliseerunud ja üldistunud ärevushäirel?
Vahet ei ole. Need on sama seisundi kaks eestikeelset nimetust, mis mõlemad tõlgivad ingliskeelset terminit generalised anxiety disorder. Ravijuhendites ja arsti kõnepruugis kohtab mõlemat, ja mõlemad tähendavad püsivat, laialivalguvat muretsemist, mida on raske kontrollida.
Mis vahe on generaliseerunud ärevushäirel ja tavalisel muretsemisel?
Tavaline muretsemine on seotud konkreetse olukorraga ja taandub, kui olukord laheneb. Generaliseerunud ärevushäire puhul on muretsemine püsiv, liigub teemalt teemale, on raskesti kontrollitav ja kestab enamikul päevadest vähemalt kuus kuud. Sellega kaasnevad ka kehalised tunnused nagu lihaspinge, väsimus ja unehäired.
Kuidas generaliseerunud ärevushäiret diagnoositakse?
Diagnoos pannakse vestluse käigus, kus hinnatakse muretsemise ulatust, kestust, kontrollitavust ja kaasnevaid kehalisi tunnuseid. Osa hindamisest on kehaliste põhjuste välistamine, sest kilpnäärme ületalitlus, aneemia ja mõned ravimid annavad sarnase pildi. Enesehindamise küsimustik võib olla abivahend, kuid diagnoosi see ei anna.
Kas generaliseerunud ärevushäiret ravitakse ravimitega?
Mitte alati. Kognitiiv-käitumuslik teraapia on esmavalik ja kergema häire puhul võib sellest piisata. Antidepressante, tavaliselt serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid, kaalutakse siis, kui sümptomid on tugevad, kui teraapia üksi ei ole piisav või kui kaasneb depressioon. Sageli kasutatakse neid koos teraapiaga.
Kaua generaliseerunud ärevushäire kestab?
Ilma ravita kaldub see olema pikaajaline ja lainetav seisund, mis võib kesta aastaid ja tugevneda stressirohketel perioodidel. Raviga hakkab enamik inimesi muutust märkama mõne nädala kuni paari kuu jooksul.
Kas generaliseerunud ärevushäire ja depressioon esinevad koos?
Sageli jah. Pikaajaline ärevus kurnab ja võib viia meeleolulanguseni, ning need kaks tugevdavad teineteist. Just seetõttu on oluline lasta olukorda hinnata spetsialistil, kes näeb mõlemat korraga.