Ärevushäire sümptomid: kuidas ärevus kehas ja mõtetes avaldub

Kui inimesed kirjeldavad, millal nad esimest korda aru said, et ärevusega on midagi lahti, ei alga lugu tavaliselt mõttest. See algab kehast. Süda hakkas peksma keset tavalist päeva. Rinnus tekkis pigistus. Õhku jäi väheks poe kassajärjekorras. Alles hiljem, sageli pärast arstivisiiti, kus südamega midagi valesti ei leitud, saabus arusaam, et tegemist oli ärevusega.

See järjekord on oluline, sest see selgitab, miks ärevushäiret nii sageli hilja märgatakse. Keha annab märku esimesena ja need märgid näevad välja nagu kehaline haigus.

Kehalised sümptomid

Ärevuse kehalised sümptomid tulenevad sellest, et närvisüsteem valmistab keha ohuks ette. Iga üksik sümptom on iseenesest mõistlik reaktsioon, mis lihtsalt käivitub vales olukorras.

• Kiire pulss ja südamepekslemine. Kõige sagedasem ja kõige rohkem hirmutav sümptom. Süda pumpab kiiremini, et lihased saaksid rohkem hapnikku.
• Õhupuudustunne. Hingamine muutub pinnapealseks ja kiireks. Tunne, et ei saa täit hinge, on ärevuse puhul väga tavaline.
• Pigistus- või survetunne rinnus. Rinnalihased pingestuvad, mis tekitab surve, mida on kerge segi ajada südameprobleemiga.
• Higistamine ja värisemine. Keha jahutab end ette ja lihased on tegutsemisvalmis.
• Pearinglus ja ebareaalsustunne. Kiire hingamine muudab veres süsihappegaasi taset, mis võib tekitada pearinglust ja tunnet, et ümbrus on kuidagi kaugel.
• Kõhuvaevused. Seedimine aeglustub, mis annab iiveldust, kõhuvalu või sagedast tualetivajadust.
• Lihaspinge. Eriti kaelas, õlgades ja lõualuus. Pikaajaline pinge annab peavalu.
• Väsimus. Pidev valvelolek kulutab energiat, ka siis, kui midagi ei ole tehtud.

Need sümptomid on päris. Need ei ole kujutlus ega ülereageerimine. Kui aga sellised vaevused on uued või ebatavalised, tasub need alati kõigepealt perearstil üle vaadata, sest kilpnäärme talitluse häired, aneemia, rütmihäired ja mõned ravimid annavad väga sarnase pildi.

Mõtete tasandi sümptomid

Ärevus muudab seda, kuidas mõtlemine töötab. See ei muuda sind rumalamaks, aga suunab tähelepanu ohu otsimisele.

• Muretsemine, mis ei jää ühe teema juurde, vaid liigub tööst tervisele, tervisest lähedastele, lähedastelt raha juurde.
• Halvima stsenaariumi automaatne ettekujutamine ja selle üha uuesti läbimängimine.
• Raskus keskenduda ja meelde jätta, sest tähelepanu on juba hõivatud.
• Pidev enda jälgimine: kas mu hääl väriseb, kas ma punastasin, kas teised märkasid.
• Tunne, et midagi halba on juhtumas, ilma et suudaksid öelda, mis täpselt.
• Raskus otsustada, sest iga valik tundub kandvat riski.

Käitumises nähtavad sümptomid

Kolmas rühm sümptomeid on kõige lihtsam märkamata jätta, sest need näevad välja nagu tavalised valikud.

Vältimine on ärevuse keskne käitumismuster. Sa ei lähe sünnipäevale. Lükkad kõne homsesse. Valid kaupluse, kus on vähem inimesi. Sõidad pikema tee, et mitte minna mööda kohast, kus varem halb tunne tekkis. Iga selline otsus annab kohese kergenduse, ja just see kergendus õpetab ajule, et koht oligi ohtlik. Nii ärevus vaikselt laieneb, kuigi ükski üksik otsus ei tundunud vale.

Teine sagedane muster on turvakäitumine: asjad, mida teed selleks, et olukorda üldse taluda. Istud alati ukse lähedal. Hoiad taskus rahustavat ravimit, mida ei võta. Palud kellelgi endaga kaasa tulla. Ka need annavad ajule sõnumi, et üksi poleks toime tulnud.

Kus jookseb piir tavalise ärevuse ja häire vahel

Ärevust tunnevad kõik. Eksami eel, tööintervjuul, enne tähtsat vestlust. See on ootuspärane ja möödub, kui olukord on läbi.

Ärevushäirele viitab pigem kolme tunnuse koosesinemine:

• Kestus. Ärevus on püsinud nädalaid või kuid, mitte tunde või päevi.
• Ebaproportsionaalsus. Reaktsiooni tugevus ei vasta olukorra tegelikule ohtlikkusele, ja sa tead seda ka ise.
• Elu kitsenemine. Sa teed vähem kui varem. Väldid asju. Sinu maailm on väiksem kui aasta tagasi.

Kolmas neist on kõige olulisem. Ärevuse tugevus ei ole hea mõõdik, sest inimesed harjuvad ka väga tugeva ärevusega. Mõõdik on see, mida ärevus sinult ära on võtnud.

Millal pöörduda arsti poole

Ei ole olemas piiri, millest allpool ei ole abi otsimine õigustatud. Kui ärevus häirib sind, on see piisav põhjus. Selgema signaalina tasub arsti poole pöörduda, kui:

• ärevus on kestnud üle mõne nädala ja segab und, tööd või suhteid;
• väldid üha rohkem olukordi ja märkad, et tegevusruum kitseneb;
• kehalised sümptomid on uued või ebatavalised ja neid ei ole veel üle vaadatud;
• kasutad ärevuse leevendamiseks alkoholi või rahusteid;
• ärevusega on kaasnenud pikaajaline meeleolulangus.

Kui sul on mõtteid endale haiget teha, otsi abi kohe. Eestis on ööpäevaringne hingehoiutelefon 116 123 ja hädaabinumber 112. Võid pöörduda ka mõne usaldusväärse inimese poole, kes jääb sinu juurde. Sa väärid tuge sel hetkel ja abi on olemas.

Eestikeelset usaldusväärset teavet leiab ka Peaasi.ee lehelt.

Mis edasi

Sümptomite äratundmine on esimene samm ja see on iseenesest kergendav: segased kehalised vaevused saavad nime. Järgmine samm on teada, mida nendega peale hakata. Ravivõimalustest ja sellest, mis Eestis reaalselt kättesaadav on, räägib ärevushäire ravi. Kui muretsemine on pigem laialivalguv ja puudutab paljusid eluvaldkondi korraga, tasub lugeda ka artiklit generaliseerunud ärevushäire. Ülevaate kogu teemast annab ärevuse teemaleht.

Korduma kippuvad küsimused ärevushäire sümptomite kohta

Millised on ärevushäire füüsilised sümptomid?

Kõige sagedamini nimetatakse kiiret pulssi, pigistustunnet rinnus, õhupuudustunnet, higistamist, värisemist, pearinglust, kõhuvaevusi ja lihaspinget. Enamik inimesi märkab kõigepealt just neid kehalisi märke ja seostab need ärevusega alles hiljem. Kui vaevused on uued või ebatavalised, tasub need alati perearstil üle vaadata.

Kaua kestab ärevushäire?

Ilma ravita võivad sümptomid kesta kuid või aastaid ja kalduvad tulema lainetena. Raviga hakkab enamik inimesi paranemist märkama mõne nädala kuni paari kuu jooksul. Ärevushäired on üks paremini ravitavaid vaimse tervise probleeme.

Miks ärevuse ajal pulss kiireneb?

Ohureaktsiooni käigus vabaneb adrenaliin, mis paneb südame kiiremini lööma, et lihased saaksid rohkem hapnikku. Süsteem valmistab keha põgenemiseks või võitlemiseks. Kiire pulss ärevuse ajal ei ole seetõttu ohtlik, kuid kui see on uus või ebatavaline nähtus, tasub see arstil üle vaadata.

Kuidas ärevushäiret diagnoositakse?

Diagnoos pannakse vestluse käigus, kus arst või kliiniline psühholoog hindab sümptomite laadi, kestust ja mõju igapäevaelule. Enesehindamise küsimustik võib olla vestluse abivahend, kuid see ei anna diagnoosi. Osa hindamisest on kehaliste põhjuste välistamine, sest kilpnäärme ületalitlus, aneemia ja mõned ravimid annavad väga sarnase pildi.

Millised on ärevushäire sümptomid lapsel?

Lapsel avaldub ärevus sageli teisiti kui täiskasvanul: kõhuvalu ja peavalu ilma selge põhjuseta, uinumisraskus, klammerdumine, raevuhood, kooli või lasteaeda mineku vältimine ja pidev kinnituse küsimine. Kui need püsivad nädalaid ja piiravad lapse tegevust, tasub pöörduda perearsti või kooli tugispetsialisti poole.

Kuidas eristada ärevust ja paanikahoogu?

Ärevus on tavaliselt püsivam ja madalama intensiivsusega taustatunne. Paanikahoog on järsult algav ja väga tugev hoog, mis saavutab tipu mõne minutiga ning millega kaasnevad tugevad kehalised sümptomid ja sageli hirm, et midagi katastroofilist juhtub. Paanikahoog möödub tavaliselt kahekümne kuni kolmekümne minutiga.